Mindsweeper blogi kolis uuele aadressile

Teatan väikese kahjutunde, ent seda suurema rõõmuga, et Mindsweeperi blogi kolis uuele aadressile: www.mindsweeper.ee. Põhjustest, miks kolisin ja miks seal parem on, kirjutan juba uues blogis. Aitähh lugemast ja kohtume uuel aadressil!

Posted in muud. Sildid: . Leave a Comment »

Hea plaat sõbralt

Kuulan viimastel päevadel autos ja arvutist ning isegi koolituse ajal hea sõbra Kati (Katrin Mandel) plaati Peegeldus. Kaua oodatud. Ja hea. Soovitan.

Posted in muud. Sildid: . Leave a Comment »

Juhi valik revolveritoru ees: lubadustest kinnipidamine

Ristiisa raamatus (ja filmis) tegi Don Corleone oma ristipoja karjääri edendamiseks “pakkumise, millest on raske keelduda”, pakkumise abivahend oli muidugi revolver. Kui mulle tehtaks vormilt samalaadne pakkumine, ehk sisuliselt kästaks valida, mis oleks üks asi, mida juht eelkõige ja ilmtingimata peaks tähtsustama ja jälgima, siis oleks see lubadustest kinni pidamine. Ehkki ka teised juhi ja juhtimise juurde käivad tegevused on olulised, on lubadustest kinni pidamine kõige olulisem usalduse loomisel ja kasvamisel.

Paar mõtet seoses sellega:

1. Luba pigem vähem, kui rohkem. Mõte on selles, et lubadusi ei tohiks kindlasti anda kergekäeliselt. väga lihtne on lahendada inimese probleemi mõne jooksult antud lubadusega – vaatame üle, tuleme selle juurde tagasi vms. Ei ole aga inimese jaoks midagi frustreerivamat, kui seda siis tegelikult ei tehta. Ning usaldus juhi vastu mureneb – see mees/naine on ainult jutumees/-naine. Seega, luba pigem vähem, aga ainult seda, mida suudad täita.

2. Lubadusi ei saa jagada olulisteks ja vähemolulisteks selle järgi, kellele nad on antud. Lihtne näide: olete leppinud kokku inimesega rääkida tema arengust. Siis aga hüppab sisse klient, kes soovib kokku saada täpselt samal ajal. Dilemma kiputakse tavaliselt lahendama nii, et ikka oma töötajaga kokkusaamise aeg nihutatakse mujale. Mida see aga ütleb inimesele, kui oluline on juhi jaoks temaga kohtumine? Kindlasti vähemolulisem, kui mõne kliendiga, kellega tehakse vahest ehk ainult ühekordne väike tehing. Ent inimene töötab ju firmas edasi. Teadmisega, et ta on vaid väike mutrikene süsteemis. Iga klient on juhi jaoks temast olulisem.

3. Lubadusi ei saa jagada olulisteks ja vähemolulisteks nende sisu järgi. Juht on lubanud teha töötajale valmis ühe konkreetse tüki, näiteks mingi juhendi, paberi. Ning juht on lubanud ka töötajaga arutada viimase töötulemusi. Kumb on olulisem? Vastus on – mõlemad. Esimese lubaduse täitmine mõjutab väga otseselt seda, kuidas firmas töösse suhtutakse. Kui juba juht venitab asjadega, miks siis teisedki peaks oma töödega õigeaegselt hakkama saama. Ei pea. Ent ka teisel juhul – kui juht ei pea kinni lubadusest töötaja tulemusest ja arengust rääkida, siis juhi jaoks on ilmselgelt inimese arengust ükstapuha.

4. Mõtle enne, mida ja kuidas sa lubad. Inimesed saavad sõnadest ja lausetest erinevalt aru, paljuski kuulevad inimesed seda, mida tahavad kuulda. Nii on ka lubadustega. “Me vaatame sinu palga sügisel üle,” tähendab töötaja jaoks tavaliselt kindlat palgatõusu. Juht aga mõtleb tegelikult täpselt seda, mida ütleb – me vaatame üle. Ning potentsiaalne konflikt ongi õhus.

5. Lubadustest kinnipidamisega loob juht kultuuri. Lubadustest kinnipidamise järgi saab teha tõsiseltvõetavaid järeldusi firmakultuuri kohta. Ja töötajad seda ka teevad, selles pole kahtlust. Rääkimata sellest, et juhtide poolt tekitatud kultuur levib – kui juht ei pea lubadustest kinni, jällegi, miks peaks seda siis töötaja tegema? Probleem jõuab juhtidele ringiga tagasi.

Sest veelkord: mina ei tea juhi ja töötaja vahel paremat usalduse rikkujat, kui täitmata lubadus. Seega, kui tahad, et oleks usaldus ja see kasvaks, siis luba pigem vähe, aga täida need.

Redelipulk või mänguasi

Eelmise blopostituse kommentaarides kirjutas Veigo sedavõrd olulisest asjast, et toon selle siia eraldi postituse alla:

Veigo Says:
December 3, 2008 at 6:51 pm edit
Teadupoolest enamik muutusi ebaõnnestuvad. Ja jäävadki ebaõnnestuma, kui sellise loogikaga peale lennata.

Kui ilmselged ullikesed välja jätta, siis on kõigil igasugustest muutustest tegelikult sügavalt ükskõik. Sest inimesed lähevad tööle enda eesmärke teostama, mitte juhtide ja omanike omasid. Loomulikult räägib peavoolu juhtimisteooria natuke teisi asju, aga sellest see laias laastus algab.

Tore on, kui inimeste isiklikud ja organisatsiooni eesmärgid kattuvad, aga seda ei saa niisama eelduseks võtta.

Ma väidaks, et muutused peavadki olema ebaõnnestumisele määratud, sest enamsti on need “nende” ehk juhtide muutused. See, et töötajad seda välja ei pruugi näidata, ei muuda asja.

Vabanedes avalikest vastuseisjatest saadetakse hoiatussignaal nahahoidjatele edaspidi vait olla, aga ei kujuta küll ette, kui sisemiselt muutumisvalmis on organisatsioon, kus eeldatakse kuulekalt iga juhipoolse ideega kaasaminemist.

Tõstan kaks kätt toetuseks Veigo jutule eesmärkidest. Mulle tundub, et see on üks olulisemaid eksiarvamusi juhtide seas, et inimesed peaksid olema väga tõsiselt sisse võetud ettevõtte eesmärkidest ja et neid eesmärke on võimalik kuidagi trikitades ära “müüa”.

Mulle tundub, et pigem kehtib eesmärkide puhul vana hea vanasõna: oma särk on ihule kõige lähemal. Isegi juhi jaoks, ehkki juhi/omaniku särk võib olla päris sarnane ettevõtte särgiga. Milline on siis ettevõtte eesmärkide ja töötaja eesmärkide suhe?

Ettevõtte eesmärgid on reeglina ainult vahendid inimese isiklike eesmärkide saavutamiseks. Ettevõtte eesmärgid on otsekui redeli pulgad isikliku eesmärgi poole ronimisel. Ning sedagi ainult siis, kui see seos eesmärkide vahel on inimese jaoks kas enda või juhi/kolleegi abiga teadvustatud. Vastasel korral pole inimesel ettevõtte eesmärkidest üldse sooja ega külma. Siis on need ühed toredad juhi ja omaniku mänguasjad, millega head nägu tehes võib aeg-ajalt kaasa mängida (kui kutsutakse mängima), ent mille tegelikku vajadust aga inimene ei tunneta.

Aitähh, Veigo!

Posted in juhtimine. Sildid: . 2 kommentaari »

Muutusega absoluutselt nõus! (loe: nii lolli ideed pole veel näinud)

Täna avaldus Äripäeva veebikülje blogis artikkel, mille ka siin blogis ära üllitan. Niisiis:

Muutusega absoluutselt nõus! (loe: nii lolli ideed pole veel näinud)

„Absoluutselt! See on superhea idee!“ Minu kõrval istuv naine paneb jala üle põlve ja kohendab seelikut. Arutame muudatust, mis muudaks tema osakonna töökorraldust üsna põhjalikult. Naisel on hetkeks ees nägu, nagu oleks ta ettevõtte kõige uuendusmeelsem, kõige innovatiivsem, kõige muutustealtim inimene. „Absoluutselt!“ kordab ta. „Aga enne peaks lahendama ära paar asja…“ Järgneb umbes viieteistkümnest punktist koosnev tiraad põhjustest, miks muudatuseidee on küll väga hea, ent ka „absoluutselt“ teostamatu. Seda hoolimata naise enda kinnitusel ilmselgelt heast tahtest.

Kirjatükk ÄP blogis, olen lubanud sinna kirjutada neli korda kuus.

Kirjatükk ÄP blogis, olen lubanud sinna kirjutada neli korda kuus.

See on päris pildike minu tööminevikust. Küllap oleme sellistes olukordades olnud me kõik. Kas siis idee müüjana või vastusõdijana. Võtmeküsimus muutuste läbiviija jaoks on aga ära tunda, kes on tegelikud toetajad ja vastased. Ning see ei olegi alati nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Järgnevalt mõned näited inimeste kõnepruugist ja käitumisest, näited pärinevad nii juhtidelt kui töötajatelt. Otsustage ise, kas nad on muutuste toetajad või mitte.

„Ma olen seda juba näinud“ või „Me oleme seda juba proovinud“. Mida inimene tegelikult ütleb? „Vot nüüd tuli tark mees taskus välja, mine oma muutuse jutuga õige (mõelge siia midagi oma rikutuse piires :-)) Ma olen sinusuguseid näinud küll ja küll. Elasin eelmised üle, elan ka sind.“

Juba eespoolt tuttav „Jah, aga…“ Teisisõnu ütleb inimene: „Sinu jutt on vale, et mitte öelda puhas lollus“. See on ka enim kasutatav sõnapaar varjatud vastuseisu korral. Sisuliselt on see tingitud inimese vajadusest näidata teisele koht kätte, tõestada, et ta on parem ja muidugi ka seda, et tema arvamus on õigem.

„Ma tean…“ See süütuna näiv fraas tähendab tegelikult ju mõista andmist, et sinu jutt ei üllata teda, sest ta on sinust targem, kogenum. Pole asja, mida tema pole näinud. Seega pole mõtet sul hakata oma „tarka“ juttu rääkima inimesele, kes on nii ilmselgelt sinust targem ja kogenum.

Inimene räägib sinuga samal ajal. Sõnum on lihtne: tal on ükskõik, mida sa suust välja ajad, peaasi, et tema saab oma agenda välja öeldud. Ilmekaim näide sellest on igakolmapäevane Foorumi saade, kus osalejad üksteise võidu üksteisele peale räägivad. Ent sama vastasseis on püsti iga päev meie ümber.
Inimene nõuab üha uusi ja uusi seletusi: “aga miks…“, „kuidas siis…“, mille pärast…“. Ja nii edasi. Küsimuste vool on lõputu, kusjuures inimene küsib seni, kuni jutt on läinud kuhugi detailidesse, inimene avastanud ühe nõrga koha sinu plaanis-idees ning asub siis seda ründama. Ning kui sa küsimusele, mis halvemal juhul pole muutusega seotudki, ei oska vastata, kostab veepahinat kogu muutusele. „Ehee, sa pole seda asja ikka läbi mõelnud!“ Muidugi kinnitab ta küsimuste vahepeal, neile vastust ootamata, et pole olemas temast suuremat muutuste pooldajat.

Inimene võtab ohjad enda kätte ja hakkab rääkima, kuidas asjad „tegelikult“ on, ehk miks muutust „tegelikult“ vaja on. Asi võib päädida ühe-mehe-show´ga, millel pole muutusega suurt pistmist, küll aga on väga palju pistmist ühe inimese ego turgutamisega.

Inimene hilineb kokkusaamisele ning seal olles haagib lahti arvuti. Vabandades end kiire töötempoga. Tähtsal inimesel on oluliselt tähtsamaid asju ajada, kui sinu muutuseprojekt.
Ning siis vast üks igapäevaseimatest olukordadest. Inimene vaikib ja vaatab aeg-ajalt aknast välja. Ja siis haigutab. Demonstratiivselt. Tal pole ju midagi selle muutuse vastu, väga lahe tundub! Lihtsalt igav on 🙂

Miks on eelpool toodud käitumised oluline ära tunda ja enda jaoks fikseerida. Lihtne on nendega, kes kohe muutustega kaasa tulevad. Ent neid on vähemus. Suhteliselt lihtne on ka nendega, kes on kohe ja avalikult muutuse vastu – tuleb teha otsus, kas on aega, raha, vajadust nendega tegeleda või mitte. Viimasel juhul tuleb tõenäoliselt teha otsus inimese lahkumiseks, mida kiiremini, seda parem. Ent vähemasti töö, mis teha tuleb, on selgepiiriline.

Kuid keerukaim ja samas muutuse võtmekoht on tegeleda n.ö sooga, umbes 2/3ga inimestest, kellest mõned on avalikkuse ees vait, ent sisimas toetajad ja mõned on avalikult innukad toetajad, ent tegelikult vihaseimad vastased. Kuni selles selgust pole, võib muutuseprojekt kogu täiega vastu taevast lennata. Või mis isegi tõenäolisem, vaikse visinaga kokku kuivada.

Juhi palk avalikult külma käes

Meenub üks värvikas oleng aastate tagant, kus toonased Ühispanga ja Tallinki juhid korraldasid Äripäeva inimestele Tallinki laevadel korraliku, kuidas öeldagi, ürituse. Üritus toimus justnimelt laevadel, täpsemalt kahel laeval – kui ühel laeval õhtuprogrammi parem osa läbi sai, siis hoiti teisel laeval niikaua programmi algust, et peremehed koos külalistega esiritta saaksid istuda. Puudust ei tuntud millestki.

See juhtum meenub mulle üsna sageli, kui loen ajalehest artikleid majanduslangusest ja kokkuhoiust. Ning pea iga kord tekib pähe küsimus – kokkuhoid, arusaadav, koondamised, investeeringute edasilükkamine, pisikulude ülevaatus. Küll aga ei ole ma juhtunud lugema sellest, kas ja kuidas tippjuhid kokku hoiavad. Kas nad vähendavad ka enda hüvesid või äkki suisa külmutavad ka enda palga? Et juhi palga määrab omanik, siis ehk vähemasti teevad ettepaneku enda palga külmutamiseks?

Väidetavalt maailma kõige kallim auto 1930 aasta Bugatti Type 41 Royale.

Väidetavalt maailma kõige kallim auto 1930 aasta Bugatti Type 41 Royale.


Tegemist on kõige lihtsama juhtimisvõttega – enda isikliku eeskujuga. On naeruväärne rääkida tõsiselt vajadusest kulusid kokku hoida, kui tippjuht jätkab ülikalli autoga piiramatu kütuselimiidiga kallitesse restoranidesse lõunale sõitmist ning soetab tagatipuks uusima mobiili ning arvutmudeli. Ma ei tea, pole sellist juhti veel kohanud, aga kipun arvama, et ega see väga haruldus Eestis ka pole.

Ise isiklikku eeskuju näidates, avalikult endale seotud piirangutest teada andmise mõju on lihtne – me oleme koos selles jamas. Ja me läheme koos sellest jamast läbi. Muidugi ei peaks juht oma palka n.ö sotsiaalsele survele järele andes võrdsustama liinitöölise omaga. Kuid avalikult välja öeldud piirang iseendale on parim eeskuju, mida juht kulude kokkuhoiu perioodil saab näidata.

Seega. Juht:
kas sinu kütuselimiit väheneb?
kas sinu mobiililimiit väheneb?
kas vahetad liisinguauto odavama vastu?
kas loobud ametiautost?
kas jätad uue kalli arvuti ostmata?
kas külmutad või palud külmutada oma palga?
kas …

Sõnaga – tee midagi, millest paistab, et sulle läheb ettevõte ja inimesed korda ning oled valmis oma isikliku tüki sisse panema. Ja ütle seda avalikult.

Siin on ka üks lisanüanss. Nimelt arvavad firmade juhid, kummalisel kombel ka mitmed börsifirmade juhid, et nende palk ja hüved peaks olema saladus. Arvan, et praegune keeruline olukord on parim aeg selle arvamuse muutmiseks. Ja kui sa ei taha oma palka öelda, ütle siis osakaal, mille sa külmutad. Sõnaga, tee midagi. Sest sa saad sellest jamast välja ainult nendesamade inimestega, kellele sa eeskujuks oled.

Võtab kõvasti vanduma

Vahest juhtub elus sündmusi, mis hoolimata teadmisest, et sellest kasu pole, võtavad vanduma. Nii ka täna. Ma ei tea, mis värk selle poliitikaga on, et mõned inimesed sinna näppu andes kaotavad au ja häbitunde ning asuvad teiste inimeste arvelt oma heaolu upitama. Konkreetset näidet?

Täna kuulsin, et kodu juures olevas tasuta laste mängukohas on keskerakondlik linnavõim vahetanud/vahetamas välja inimest, kes seda kohta on viimased kuus aastat vedanud. Ning pannud juba asemele oma erakonna tegelased, kes ilmselt raskes majandusolukorras on mujalt sule sappa saanud. Seega, linna, st minu ja sinu raha eest omadele töökoha tegemine. Laste arvelt, senise tegija arvelt. Võtab vanduma.

Endiselt vohab poliitikas ja ka äris hoiak, et kellegi võit peab olema kellegi kaotus. Minu hea kolleeg kutsub seda defitsiidi maailmavaateks. Selle järgi me saame võita ainult kellegi arvelt, keegi peab kaotama. Ning kuna meie käes on võim, on selge, et me kasutame kaotajatena ära nõrgemaid, kel pole raha aga võimalust vastu hakata. Näiteks lapsi. Näiteks inimesi, kes heauskselt teevad niru palga eest tööd, mille tulemust ei saa mõõta rahas.

Selle vastand on mõtteviis, et võitude arv on maailmas piiramatu ning võitmine ei tähenda tingimata võitu kellegi teise üle. Meil on küllus ning kui suudame end realiseerida nii, et ei riiva teiste inimeste vabadust ja tahet, oleme kõik võitjad.

Mulle meeldib mõelda, et maailmas tuleb enamik asju ringiga tagasi. Nii hea kui halb. Ma saan ka ratsionaalselt arutledes aru, et pole mõtet tegeleda asjadega, mida ma ei saa muuta. Ja keskerakondliku onupojapoliitika muutmiseks, vähemasti konkreetsel juhul, jäävad käed lühikeseks. Kuid millegipärast läks mul enesetunne pärast vandumist veidi paremaks. Asi seegi.